Our Recent Posts

Archive

Tags

Minu jaapani keel. Peale esimest kuud õppimist...

こんにちは

Kon'nichiwa! Tere!

Tänasega saab mööda üks kuu, mil alustasin eksootilise jaapani keelega tegelemist. Sellise päris kõva pähki puremist. Ühe ebatavalise keele õppimist. Harjumuspäratu keelega kohtumist.

Jah, kõik eelnev kirjeldab tunnet, mida olen kogenud.

Uue ja nullist alustatava keele puhul eelistan stardipaugu ja juhenduse saamist selle keele eksperdilt. Niisiis käin keeltekoolis. Tunnid on 1x nädalas 1,5 tundi.

Miks ma ülelüldse jaapani keelega soovin kokku puutuda?

Esiteks on see olnud kergemat sorti unistus, et mõne aasta pärast peaks proovima hoopiski teistlaadi keelega rinda pista. Või katsetada, kuidas omandatakse eksootilist keelt? Visioonis nägin kogu aeg enda peas aasia keelt ja enim nihkuski see jaapani keele poole, mille kultuurgi on olnud endale midagi kauget, salapärast, ja kõrgelt hinnatud.

Kui suvel potsatas messengeri postkasti minu Couchsurfingu-sõbra Naoto pulmakutse aastaks 2020, ei olnud kahtlustki, mis saab olema selle aasta keelealane väljakutse. Jaapani keel - nüüd ja kohe, sest võimalus ning vajadus on lausa ukse ees ootamas!

Jaapani keel on minu jaoks tõepoolest pakkunud sellist tunnet, et KUIDAS ma seda ikkagi õppima saan hakata, kui vastu vaatavad minu jaoks täiesti seosetud pikad sõnajadad ja lisaks kõigele tuleb hakkama saada veel hieroglüüfide lugemisega!

Hiragana on jaapani keele ühe hieroglüüfistiku ehk silbistiku nimi, katagana jällegi hoopis teine. Hiragana sisaldab endas 46 silpi (jaapani keeles puuduvad tähed, neid on vaid mõni üksik nagu nt a, e, i, o, u).

Peale esimest tundi kogusin kodus õppimisega kõvasti hoogu, et jagu saada esimesest sõnade lehest, mis meile koju õppida anti. Hiraganaga tegin tutvust vaid kergelt, visuaalselt, ja muidugi sellist kirjapilti võõristades. Ei osanud sellega tegelikult midagi peale hakata, kuigi õpetaja Uku rõhutas, et hiraganaga peaks hoolega tutvust tegema ning selle ikka selgeks saama (kirjutamine polevat esialgu nii oluline).

SOS-olukord sõnade õppimisel tekkis muidugi tunnile eelneval õhtul. Sain aru, et põgenemistee puudub. A4 leht koos väljendite/tervitustega tuleb pähe saada. Kuigi suurt umbusku ja positiivset irooniat väljendas selles abikaasagi.

Õnneks on nii, et kui tundub, et valikut põgenemiseks ei ole, tuleb midagi ette võtta. Hakkasin nendel seost omamata sõna-ja silbijorudel endale siiski mingitki seost ette kujutama. Väga vastuoluliselt kõlab, aga nii ma tegin. Mõned korrad sõnu või väljendeid korrates hakkasid peas tekkima kummalised ja lausa totakad pildid. Näiteks: Head ööd! on jaapani keeles OJASUMI. Viisakas vormis OJASUMINASAI. Ühtäkki sain kõlast aru, et oja sumiseb (vuliseb ju tegelikult!). Ja kui viisakalt pöörduda, hulbib sumisevas ojas veel sai ka pealekauba. Selge! Ojasuminasai - ja pilt on ees!

Järgmine - TADAIMA- see tähendab, et ma olen kodus. Tadaaaaa, ma olen kodus, teie minge! Nii sain endale selle tähenduse pähe paigutatud.

Muidugi, kui aus olla, siis kõikidele sõnadele ma seost või pilti ei leidnud, küll aga aitas see enamuses sõnu pähe õppida küll.

Kui siis abikaasa endale sõnade kontrollijaks kutsusin, (ja tegelikult ka enda võidurõõmuga uhkeldada tahtsin), oli tema üllatus minu edasiliikumises muidugi suur.

Selline oli esimese õppimise kogemus.

Kõik pole aga nii kenasti edasi läinud. Kui teisel või kolmandal tunnil anti kätte veel viis A4 lisalehte sõnadega, tundus neile peale vaadates taas kõik lootusetu...

Ja kui oleks vaid see sõnade õppimine siis peamine pähkel.

"Hiraganad õppige kenasti selgeks!" soovitab soojalt meie Uku. "Ja tunnis kordame. Ning peale hiraganat hakkama kataganaga tegelema!"

Sellised laused mõjuvad kui vastu plankaeda jooksmine. KUIDAS ma need ometi pähe saan???- tekib ahastav sisekõnelus.

Istun taas oma hiraganade ja uute sõnalehtedega laua taga. Nii mõnegi õhtuse aja olen teinud endale vabandusi leides "vabaks" õppimisest. Et seda ikka edasi lükata.

Kuid lõpmatuseni nii ju teha ei saa.

Alustan sisekõnelust. Kas mul on motivatsioon ja eesmärk - küsin endalt. JAH!!! Ma ju tahan Jaapanis saada aru linnas liigeldes viitadest, märkidest, siltidest. Seda on väga vaja - tunnistan endale! Ja ma tahan osata end tutvustada kasvõi kõige lihtsamaid lauseid kasutades. MA TAHAN ju osata kõige lihtsamates vestlustes rääkida! JAH! Ja ma tahan austada oma sõbra Naoto maad, sõpruskonda, ja teda sellega, et olen püüdnud tegeleda jaapani keelega minimaalseimagi aja.

Selge JAH tuli ära.

Mis ja kuidas edasi siis saab?

KUIDAS OMETI MA SAAN NEED VÕIMATUD HIEROGLÜÜFID SELGEKS??? Istun laua taga ja vaatan tuimalt õppelehti.

Ja siis äkitselt tärkab peaaegu selsamal momendil minu sees teine MINA. Aga KUIDAS MINA SIIS EI OLE VÕIMELINE seda selgeks õppima? Kudias Baruto sai? Kuidas teised said? Minu õpetaja? Ja suur osa inimesi tervest maailmast, kes jaapani keelt õpivad? JAH, JAH, JAH - ka mina suudan seda!!

Ning täpselt selsamal hetkel on minu peas ja mõtteviisis üks uks sulgunud ning teine uks avanenud. Ja just täpselt selsamal hetkel hakkab minu pea, minu taju ja kõik muu vastu võtma, lahendusi leidma, edasi liiikuma jaapani keele omandamises. Olen üllatunud! Tõesti, see kõik on juhtunud vaid mõne minuti jooksul. Niipea, kui olen muutnud enda peas iseenda suhtumist ja teadlikkust, nii on muutunud võime seda kõike vastu võtta. Ühe hetkega ja ühe sõrmenipsuga nagu võluväel.

Ma alustan hieroglüüfide lugemist. Ma vähemalt proovin! Meenutan iseendale lugemist õppivat last, kes sõrm tähtede all järge hoidmas, loeb ja veerib aeglaselt. Kui jään toppama, otsin tähendust. Kirjutan hariliku pliiatsiga juurde. Püüan meelde jätta.

Ja niimoodi pusides on edusammud juba olemas. Ma olen hiraganas peaaegu terve lehe suutnud läbi töötada. Muidugi ei ole kõik selge, aga 3/4 lehest ehk ikka. Aega on läinud kõvasti üle tunni. Kui mitte rohkem. Õppida on veel väga väga palju järgmiseks tunniks. Aga mis sellest. Oluline on, et ma liigun!!!!

Võidurõõm iseenese üle on suur. Helistan mehele ja teatan täpselt nagu väike laps oma vanemale, et ma olin juba päris tubli! Ma hakkasin veerima! Ma MIDAGI saan aru...veidi!:) Natukene. Aga see on nii äge tunne!

See oligi minu pöördepunkt esimesel kuul. Järgmisel kahel õhtul tundsin põnevust enda sees, et edasi seda ristsõna (loe: jaapani keelt, hiraganat) lahendada. Esmane võti on käes. Kindlasti ei olegi see kerge tulema, kuid peamine on see, et murdsin iseennast iseenda ees maha. See ongi suurim ja olulisemaid edusamme minu arengus.

Tasakesi. Aega on. Põnev on.

さようなら

Sayōnara! Nägemist!

Siivi

 

Ava Maailm

+372 529 8974

©2018 by Open Up the World. Proudly created with Wix.com